Kooliharidusest Taeblas

Paljude dokumentide põhjal võib järeldada, et hariduselule püüti vahelduva eduga elu sisse puhuda juba 300 aastat tagasi. Ilma suuremate tagasilöökideta algas õpetus koolides Läänemaal ja ka Lääne-Nigula kihelkonnas 1848. aastast alates. Siit alustame ka ülevaadet Taebla kooli arenguteest.

1848. aastal palkas Taebla mõis kooliõpetajaks kangur Johan Enoki. Enok elas oma perega Taebla jõekäärus Priguldi vesiveski lähedal nn. Kangrumäel.

Kangrumäel elas mõisa kangur. Siit ka nimi. Talu hoonestus koosnes väheldasest kambrist ja rehetoast koos paekivist rehealusega.

Laste õpetamist alustas Johan Enok rändõpetajana, kuna puudusid ruumid laste kokkukutsumiseks ja ega nii kergelt kokku ka tuldud. Enok kutsus lapsed külades kokku suuremasse tallu ja õpetas kohapeal neid tavaliselt kolm päeva. Siis siirdus õpetaja teise külla. Vahepeal püüdsid lapsed lugemist edasi õppida koduste abiga. Õpetamine seisnes lugemise, kirikulaulude ja rehkendamise õpetamises.

Mõningal määral õpetas Enok ka kirjutamist, kuid selle eest tuli tal kirikuõpetaja Theodor Benedict Frese käest noomitus vastu võtta. Pastor pidas kirjutamist lastele liiga suureks õpetuseks. Rändkooliõpetaja elu oli väga raske ja õppetöö tulemused kasinad, seepärast ehitas vald Kangru talule uued kambrid, kuhu lapsed kokku kutsuti. Kui kaua Johan Enok lapsi õpetas ei ole teada.

Teiseks kooliõpetajaks sai tema poeg Villem Enok, kes pidas koolmeistriametit kuni 1877.aastani. Villem Enok oli koolitatud mees ja osaks saksa ja vene keelt. Tal oli väga ilus käekiri. Tema ajal, 1869.aastal, ehitati Taeblasse esimene koolimaja, mis asus samal kohal, kus praegune koolimaja. Johan ja Villem Enok pälvisid kooliõpetajatena Taebla rahva kiituse ja neist kõneldi lugupidamisega. 29 aastat püüdlikku ja ennastsalgavat haridustööd Taeblas avardasid tunduvalt elanikkonna silmaringi ja kirjaoskajate inimeste arv kasvas kiiresti.

1877.a. kuni 1885. aastani tegutses kooliõpetajana Villem Petrus. Kaheksa aasta jooksul ei viinud ta kohalikku hariduselu kuigi hästi edasi. Distsipliin oli koolis sedavõrd langenud, et lapsed koos õpetajaga klassis suitsu tõmbasid ja kooliõpetaja tihti joomapidudel käis. Lõpuks süüdistati Petrust varguse vastuvõtmises ja ta pidi ameti maha panema.

1885.a. tuli õpetajaks väga usklik mees Kristjan Engbusk, kes aga järgmisel aastal lahkub, kuna ta ei suutnud laostunud koolikorda normaalsetesse rööbastesse tagasi viia.

Huvitav on ära tuua, et sel ajal oli Lääne-Nigula pastoriks Carl Friedrich Michelson, kes ametit tasuva ameti ja silmapaistva koha pärast pidas, kuid elava jumala teenimisele vähe rõhku pani. Nii olevat leeritunnid enamuses kirikumõisa põlde kündes mööda saadetud ja leeritarkust töö järgi arvestatud. Samuti oli selleaegne koolivanem Uro kõva elava jumala vastane, kurtis Engbusk.

Õigetesse rööbastesse viis koolielu Johan Mädasson, kes töötas Taeblas kooliõpetajana 1886.a. kuni 1903.aastani. Kahekümne kolme aastane Tarvastu valla noormees kiindus Taeblasse nii, et ta kavatsetud ühe-kahe aasta asemel siia päriseks elama jäi. Mädassonist kõneldakse kui arukast ja lõbusast inimesest, kes oma tööülesannetega toime tuli ja nii laste kui ka vanemate lugupidamise võitis. Kahetsusega meenutab ta, et varguste ja valetamiste pärast tuli tal kaheksale jõnglasele nahatäis anda.

Mädassoni ajal juhtus Taeblas õnnetus – 1893.aastal põles koolimaja maha. Tuli oli pööningult lahtipääsenud. Ühes koolimajaga põlesid ära ka laut ja ait. Kooliõpetaja sai korteri Kadarpiku külast ja käis tunde andmas vallamajas Võntkülas.

1894.aastal ehitati jällegi vanale kohale uus koolimaja,mis oli avaram eelmisest, kuid üldiselt halva plaaniga, kus õpilastel oli kitsas ja koolijuhataja kontor perekonnainimesele väike. Peale tüli koolide inspektor Ðumakoviga pidi J. Mädasson õpetajaametist loobuma ja kooliõpetajaks sai Mihkel Shmuul (1903-1906), Valter Käär (1906-1911) ja Johannes Sarov (1911- 1913). Kõik olid tõsised koolimehed. 

Sarovi järel sai koolijuhatajaks Ado Andrea, kes töötas aastast 1913 kuni 1934.aastani. Vahepeal mobiliseeritakse Andrea I Maailmasõtta, kus ta sõjavangi langenuna pääseb kodumaale tagasi alles 1918.aastal. 1915-1917.aastani tegutseb kooliõpetajana jälle Johan Mädasson, kes pidas Lääne-Nigulas köstriametit. Andread iseloomustatakse kui nõudlikku koolimeest, kes suurt rõhku pani matemaatika õpetamisele ja koorilaulule.

Alates 1919.aastast hakkab suurenema õpilaste arv ja koolijuhataja kõrvale palgatakse veel teine õpetaja. Kolmeklassiline ja ühekomplektiline algkool muudeti neljaklassiliseks ja kahekomplektiliseks. Esimeseks õpetajaks juhataja abiliseks määrati Maria Leo.

1926.a. 3.juunil süttis koolimaja pikselöögist ja põles maani maha. Kool viidi ajutiselt üle Lääne-Nigula kiriku leerituppa.

1926.a. 26.augustil moodustas Taebla valla volikogu ehituskomisjoni koosseisus Johannes Viilmaa, Peeter Korva ja Jüri Pruel. Arhitekt Pärna projekti järgi alustati 1928.aasta mais uue koolimaja ehitamist. Uus koolimaja sai võrdlemisi avar ja läks maksma 40 000 krooni, kusjuures vallarahva poolt tehti lisaks 2789 hobusepäeva ja 405 jalapäeva 11 874 krooni väärtuses. Lisaks sellele maksis keskkütte sisseseadmine 8750 krooni. Juba ehitamise ajal ilmnesid hoone juures defektid: seinad vajusid kaardu ja keskkütteruumi tungis vesi. Insener Võsu püüdis vigu kõrvaldada ja hoone vallale üle anda.

3.novembril 1929.a. avati uus koolihoone õppetööks. Kuni 1935.aastani on ruumid viimistlemata ja väliselt vooderdamata. 1935.aastal lõpetatakse viimistlustööd ja hakatakse kujundama kooli ümbrust.

Alates 1929.aastast töötab kool 6-klassilise ja kolmekomplektilise algkoolina kolme kuni nelja õpetajaga. Laste arv kõigub saja piires.

1940.aastal nõukogude korra kehtestamisega Eestis muudeti kool seitsmeaastaseks kooliks. Saksa okupatsiooni ajal (1941-1944) töötas kool kuueklassilisena, kusjuures suvel 1944 paigutati majja saksa välihaigla. Hoones hävines sõjaeelne sisekujundus ja kunstnik Ants Laikmaa poolt koolile kingitud autoportree.

Peale sõda muudeti kool taas seitsmeklassiliseks. 1945.aasta suvel tegi Baltimere Sõjalaevastiku väeüksus hoonele ulatusliku remondi. 1953.aastast algasid koolimajas kapitaalsed ümberehitused ja remondid. Koolimaja väljavajunud seinad kindlustati nn. näpitsatega, hoovipoolsetele tiibadele ehitati teised korrused, siseseinad krohviti,välisseinad värviti.

1960.aastast töötab kool kaheksaklassilise koolina. Üle jõe ehitati uusi ja remonditi vanu elamuid, kuhu ajutiselt paigutati internaat. 1962.aastal valmis uus kahekorruseline internaadihoone ja koolimajas laiendati elukorterite arvel klasside ja koridoride pinda, ehitati kanalisatsioon ja vesivarustus. 1964.aastal valmis võimlakorpus.

1970.aastal ületas õpilaste arv kahesaja piiri. Koolis õppis 243 õpilast 14 õpetaja käe all.

70-ndatel aastatel toimusid Taebla vallas suured muutused, mis kajastusid ka koolide elus. Kiirelt arenes majanduselu Haapsalu EPT-s ja Palivere Ehitusmaterjalide Tehases. Jõudsasti liikus edasi “Sõpruse” näidismajand keskusega Lääne-Nigulas. Järsult suurenes õpilaste arv koolis. Vana koolimaja jäi kitsaks. Algas juurdeehituse projekteerimine. Hoone pidi valmis saama 1977.a. Selle arvestusega reorganiseeriti Risti ja Oru koolid algkoolideks ja õpilased suunati Taeblasse. Õpilaste arv kasvas pea kahekordseks. Uus koolimaja valmis 1978.aasta 1.septembriks. Taebla kool reorganiseeriti keskkooliks HM käskkirja nr.118 alusel 29.juunist 1978.a. 

Kaheksakümnendate keskpaigaks oli Taebla Keskkool leidnud kindla koha Läänemaa hariduselus ning saavutanud püsivalt hea maine nii õppetöös kui ka koolivälises tegevuses.

1987.aastal saavutas õpilaste arv maksimumi – 540. Järgnevatel aastatel avati taas Risti ja Oru kooli vanem osa ja ehitati Paliverre uus koolimaja põhikooli tarvis. Selle tulemusena hakkas õpilaste arv kahanema.

1989.aastal muudeti kool kaheteistklassiliseks.

1994.aastal reorganiseeriti Taebla Keskkool gümnaasiumiks.