1816. aasta Eestimaa talurahvaseadusega sätestati vastloodud mõisavaldade kohustusena vallakooli ehitamine ja ülevalpidamine, kus muuhulgas tuli vähemalt 1000 elaniku kohta üks koolimaja ehitada. Kuna vallad olid valdavalt väikesed, siis kohustati koolimaju ehitama vajadusel ka ühiselt. Teadaolevalt algas Lääne- Nigula koolielu 1845. aastal Kirimäel.
Kolm aastat hiljem (1848) alustati koolitegevusega ka Taeblas, tänu Taebla valla esimesele koolmeistrile Johan Enokile. Laste õpetamist alustas ta rändõpetajana, kuna puudusid ruumid laste kokkukutsumiseks. Enok kutsus lapsed kokku suuremasse tallu ja õpetas kohapeal neid tavaliselt kolm päeva. Seejärel siirdus õpetaja teise külla. Õpetamine seisnes lugemise, kirikulaulude ja rehkendamise õpetamises. Rändkooliõpetaja elu oli väga raske ja tulemused kasinad. Teiseks kooliõpetajaks sai Johani poeg Villem Enok, kes pidas koolmaistriametit kuni 1877. aastani. Villem Enok oli koolitatud mees, kes oskas saksa ja vene keelt.
1861 alustas tööd Palivere vallakool, kuhu tuli koolmeistriks esimene seminariharidusega (Kuuda seminar) koolmeister Anton Reiman
1862. aastal alustasid Vedra ja Seljaküla vallakoolid.
1864. aastal pandi alus Oru vallakoolile.
Samal aastal laiendati valla poolt Johan Enoki talu Taebla koolimajaks.
1867 aastal ehitati Taeblasse esimene koolimaja (1867- 1893), mis asus samal kohal, kus praegune Taebla vana koolimaja. Johan ja Villem Enok pälvisid kooliõpetajatena Taebla rahva kiituse ja neist kõneldi lugupidamisega. Pea 30. aastat püüdlikku ja ennastsalgavat haridustööd Taeblas avardasid tunduvalt elanikkonna silmaringi ja kirjaoskajate inimeste arv kasvas kiiresti. Esimesest koolimajast ei ole säilinud fotosid. Lisatud fotol on esimest koolimaja visandanud Lembitu Varblane.
Foto: Esimene koolimaja (1867- 1893). Joonistanud Lembitu Varblane
1877. aastast kuni 1885. aastani tegutses Taeblas kooliõpetajana Kuuda seminari lõpetanud Villem Petrees. Kaheksa aasta jooksul ei viinud ta kohalikku hariduselu kuigi hästi edasi. Distsipliin oli koolis sedavõrd langenud, et lapsed koos õpetajaga klassis suitsu tõmbasid ja kooliõpetaja tihti joomapidudel käis.
1885. a. tuli õpetajaks Paslepa õpetajate seminari haridusega Kristjan Engbusch, kes aga järgmisel aastal lahkus, kuna ta ei suutnud laostunud koolikorda normaalsetesse rööbastesse tagasi viia.
Õigetesse rööbastesse viis koolielu Tarvastu kihelkonnakooli lõpetanud ja Tartu vallakooliõpetajate seminaris õppinud Johan Mädasson, kes töötas Taeblas kooliõpetajana 1886.a. kuni 1903.aastani. Kahekümne kolme aastane Tarvastu valla noormees kiindus Taeblasse nii, et ta kavatsetud ühe-kahe aasta asemel siia päriseks elama jäi. Mädassonist kõneldakse kui arukast ja lõbusast inimesest, kes oma tööülesannetega toime tuli ja nii laste kui ka vanemate lugupidamise võitis. Kahetsusega meenutab ta, et varguste ja valetamiste pärast tuli tal kaheksale jõnglasele nahatäis anda!
1893. aastal juhtus Taeblas õnnetus – koolimaja põles maha. Tuli oli pööningult lahti pääsenud, aga tulekahju põhjused jäid selgusetuks. Ühes koolimajaga põlesid ära ka laut ja ait. Kooliõpetaja sai korteri Kadarpiku külas ja käis tunde andmas vallamajas Võntkülas.
1894.aastal ehitati vana koolimaja kohale uus koolimaja, mis oli eelmisest avaram, kuid üldiselt halva plaaniga. Õpilastel oli kitsas ja koolijuhataja kontor perekonnainimesele väike. Pärast tüli koolide inspektor Ðumakoviga pidi J. Mädasson õpetajaametist loobuma ja kooliõpetajaks sai Mihkel Schmuul (1903-1906), Valter Käär (1906-1911) ja Johannes Sarov (1911- 1913). Kõik olid tõsised koolimehed.
Foto: Teine koolimaja (1893- 1926). Ajapaik
Sarovi järel sai koolijuhatajaks Ado Andrea, kes töötas aastast 1913 kuni 1934.aastani. Vahepeal mobiliseeritakse Andrea I maailmasõtta, kus ta sõjavangi langenuna pääses kodumaale tagasi alles 1918.aastal. 1915-1917.aastani tegutseb kooliõpetajana taas Johan Mädasson, kes pidas Lääne-Nigulas köstriametit. Koolipapat Ado Andread iseloomustatakse kui nõudlikku koolimeest, kes suurt rõhku pani matemaatika õpetamisele ja koorilaulule.
Alates 1919.aastast hakkas suurenema õpilaste arv ja koolijuhataja kõrvale palgati veel teine õpetaja. Kolmeklassiline ja ühekomplektiline algkool muudeti neljaklassiliseks ja kahekomplektiliseks. Esimeseks õpetajaks ja juhataja abiliseks määrati Maria Leo.
1926. aasta 3. juunil süttis pikselöögist ka teine Taebla koolimaja ja põles maani maha. 05. juuni 1926. aasta Päevalehes ilmus lugu “Piksetuli Taeblas”, kus kirjeldati olukorda nõnda: “Neljapäeva õhtupoolikul elasid Taebla elanikud üle ärevaid silmapilke. Laotus sinetas rasketest äikesepilvedest, õhk oli lämmatav ja soe. Kuna wiimasel ajal pikseõnnetused maal sagedased, siis waldas nagu harilikult elanikke kartus, kui esimesed wälgud sakiliselt läbipaistvaid kõuepilvi walgustasid ja esimesed kõuekärgatused raske õhu lainetama panid. Kell 7 saabuski õnnetus. Kõlas tugev kärgatus, mille järele warsti oli märgata tuld ja suitsu Taebla koolimaja katuselt. Koolimaja oli ühekordne puithoone. Õpetajad, kes kõuewihma eest koolimajas oma korterites wiibisid, asusid esimesest ehmatusest toibudes oma riideid ja muud kraami majast välja wedama. Õnn, et pikselöök klassidepoolset majaosa tabas. See wõimaldas õpetajatel iseennast ja oma warandust päästa. Klassimööbel jäi tulde. Tuld püüti kustutada, oli väike käsiprits käepärast, aga kui pikne puumajja lööb, siis lööb see tawaliselt nii jõudsasti lõkkele, et kustutamistööd asjatuks jäävad. Nii wõidi ka siin õnne tänada, et lähedalolewaid hooneid kaitsta suudeti. Koolimaja põles maha. Kahju suurust hinnati 200 000 margale.”
Ajutiselt viidi kool üle Lääne- Nigula kiriku leerituppa. Sama aasta 26.augustil moodustati Taebla valla volikogu ehituskomisjoni koosseisus Johannes Viilmaa, Peeter Korva ja Jüri Pruel. Arhitekt Artur Perna projekti järgi alustati 1928.aasta mais uue koolimaja ehitamist. Uus koolimaja sai võrdlemisi avar ja läks maksma 40 000 krooni, kusjuures vallarahva poolt tehti lisaks 2789 hobusepäeva ja 405 jalapäeva 11 874 krooni väärtuses. Lisaks sellele maksis keskkütte sisseseadmine 8750 krooni. Juba ehitamise ajal ilmnesid hoone juures defektid: seinad vajusid kaardu ja keskkütteruumi tungis vesi. Insener Võsu püüdis vigu kõrvaldada ja hoone vallale üle anda. 3. novembril 1929.a. avati uus koolihoone õppetööks. Kuni 1935.aastani olid ruumid viimistlemata ja hoone väliselt vooderdamata. 1935.aastal lõpetati viimistlustööd ja hakatakse kujundama kooli ümbrust.
Foto: Kolmas koolimaja (ehitatud 1929). Arhitekt Artur Perna. Ajapaik
Alates 1929.aastast töötas kool 6-klassilise ja kolmekomplektilise algkoolina kolme kuni nelja õpetajaga. Laste arv kõikus saja piires.
Ants Laikmaa kirjutas 1929 aastal oma raamatus (Kas tõesti mina. Kirjad läbi elu): “Taebla on ärganud ja teda enam ei peata. Vaadake, seal on tõusnud ta haridustempel, uus suur koolimaja—paistab, tervitab juba kaugele raudteele, teine sama uhke Vigala kõrval. Avarad ruumid, avarad aknad, keskküte ja elektrivalgustus! Ja koolimaja taga laste silmile rõõmuks ja jalgele talvel liulaskmiseks ilusate aasadega jõgi, seal taga suvel haljas, talvel härmas mets. Õnne Taebla rahvale, talle valgus tuleb!”
1940.aastal nõukogude korra kehtestamisega Eestis muudeti kool seitsmeaastaseks kooliks. Saksa okupatsiooni ajal (1941-1944) töötas kool kuueklassilisena, kusjuures suvel 1944 paigutati majja saksa välihaigla. Hoones hävines sõjaeelne sisekujundus ja kunstnik Ants Laikmaa poolt koolile kingitud autoportree. Pärast sõda muudeti kool taas seitsmeklassiliseks. 1945.aasta suvel tegi Baltimere Sõjalaevastiku väeüksus hoonele ulatusliku remondi. 1953.aastast algasid koolimajas kapitaalsed ümberehitused ja remondid. Koolimaja väljavajunud seinad kindlustati nn näpitsatega, hoovipoolsetele tiibadele ehitati teised korrused, siseseinad krohviti ja välisseinad värviti.
1960.aastast alustas kool kaheksaklassilise koolina. Üle jõe ehitati uusi ja remonditi vanu elamuid, kuhu ajutiselt paigutati internaat. 1962.aastal valmis uus kahekorruseline internaadihoone ja koolimajas laiendati elukorterite arvel klasside ja koridoride pinda, ehitati kanalisatsioon ja vesivarustus. 1964. aastal valmis võimlakorpus.
Foto: Internaadihoone. Ehitatud 1962. a. Erakogu
1970. aastal õppis koolis 243 õpilast 14 õpetaja käe all.
70-ndatel aastatel toimusid Taebla vallas suured muutused, mis kajastusid ka koolide elus. Kiirelt arenes majanduselu Haapsalu EPT-s ja Palivere Ehitusmaterjalide Tehases. Jõudsasti liikus edasi “Sõpruse” näidismajand keskusega Lääne- Nigulas. Järsult suurenes õpilaste arv koolis. Vana koolimaja jäi kitsaks. Algas juurdeehituse projekteerimine. Hoone pidi valmis saama 1977. a. Selle arvestusega reorganiseeriti Risti ja Oru koolid algkoolideks ja õpilased suunati Taeblasse. Õpilaste arv kasvas pea kahekordseks. Uus koolimaja valmis 1978. aasta 1.septembriks. Taebla kool reorganiseeriti keskkooliks HM käskkirja nr. 118 alusel 29. juunist 1978.a.
Foto: Taebla Keskkool (1978 – 2020). Erakogu
Esimene lend keskkooliõpilasi lõpetas 1981. aastal ja lõputunnistused andis direktor Leo Treu üle 23. õpilasele- Sirje Aavikule, Riina Admanile, Aigar Ajaotsale, Avo Allikmaale, Monika Allveele, Anu Dorchile, Hille Haidlale, Anne Klissile, Neeme Kooremile, Sven Kopamehele, Taimi Laasikule, Ülle Leesmentile, Marje Lillepuule, Kalev Lõpsile, Marje Lääsile, Aile Mäemetsale, Tõnu Nõupuule, Andres Oldekopile, Marika Plaasile, Mare Räisile, Ene Simsonile, Merike Tambetile ja Taulo Veerele. Klassijuhataja oli Alvi Koppel
Foto: Taebla keskkooli I lend
Kaheksakümnendate keskpaigaks oli Taebla Keskkool leidnud kindla koha Läänemaa hariduselus ning saavutanud püsivalt hea maine nii õppetöös kui ka koolivälises tegevuses.
1987.aastal saavutas õpilaste arv maksimumi – 540. Järgnevatel aastatel avati taas Risti ja Oru kooli vanem osa ja ehitati Paliverre uus koolimaja põhikooli tarvis. Selle tulemusena hakkas õpilaste arv kahanema.
1989.aastal muudeti kool kaheteistklassiliseks.
1994.aastal reorganiseeriti Taebla Keskkool gümnaasiumiks – Taebla Gümnaasium
Lääne- Nigula vallavolikogu otsustas 19. 02. 2015 oma otsusega (nr 8) Taebla Gümnaasiumi ümberkorraldamise põhikooliks arvestusega, et 2015/2016 õppeaastal toimub õppetegevus gümnaasiumi 11. klassis ja 12. klassis ning 2016/2017 õppeaastal toimub õppetegevus gümnaasiumi 12. klassis. Alates 01. 09. 2017. a jätkab Taebla Gümnaasium tegevust põhikoolina – Taebla Kool
21. juunil 2017.a saadeti teele Taebla Gümnaasiumi viimane lend. Gümnaasiumiharidust pakuti Taeblas alates 1981. aastast. Kokku on keskkooli või gümnaasiumi lõputunnistus välja antud 927. noorele inimesele. Kõige suuremad lennud lõpetasid 1987. ja 1999. aastal – mõlemal kevadel lõpetas 39 noort. Kõige väiksem lend lõpetas aastal 1983, mil lõpetajaid oli kaheksa. Viimased gümnaasiumi lõputunnistused andis direktor Jaanus Mägi üle Joonas Alekandile, Ekaterina Allikmaale, Edgar Bahajevile, Sander Jõkkile, Karina Koppelile, Ralf Kurusele, Siim Põldmaale, Adel Qureshile, Madis Rohtlale, Hanna Tammetile (hõbemedal), Kert Õiglasele ja Nele Övelile. Klassijuhataja oli Tiina Mägi
Foto: Viimane lend gümnasiste! Arvo Tarmula
Taebla uus (viies) koolimaja ehitati Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) ja Lääne- Nigula valla (omaosalus) vahenditest. Vahendite eraldamise tingimuseks oli Taebla Gümnaasiumi tegevuse ümberkorraldamine põhikooliks. Õpilaste arv oli koolis 126 ning endise koolimaja ülalpidamiskulud olid ebamõistlikud. Vana koolimaja osaline lammutamine, uue hoone ehitamine ja õppetöö toimusid paralleelselt. Eelpoolnimetatud meetme raames (ERF) ei olnud koolivõimla ehitamine abikõlbulik, mistõttu ehitati uus koolimaja olemasoleva võimla külge.
Koolimaja ehitusega alustati 2019. aasta jaanuarikuus (AS Megaron-E ja Tesron Ehitus OÜ) ning uus maja avati 01. märtsil 2020. aastal.
Foto: Taebla viies koolimaja (valmis 2020.a). Arhitekt Kalju Kisant
Kasutatud materjalid:
Laikmaa, A. Kas tõesti mina. Kirjad läbi elu. 2001. Ilmamaa
Lõhmus, M. Lääne- NIgula kihelkonna lugu. MTÜ Taebla Selts. 2024
Piksetuli Taeblas. Päevaleht nr 148, 05. 06. 1926
Treu,L. Taebla Kool 150. Taebla Gümnaasium (kogumik)
Uustalu, J. Andmeid praeguse Haapsalu rajoonis asuvate Võnnu, Palivere ja Taebla vallakoolide kohta. Kogutud materjal. Läänemaa muuseum 1960 (artikkel)
Vana koolimaja jutustab…
11. septembril 2020. a avas Taebla vana koolimaja (ehitatud 1929.a) uksed, et kohtuda oma kunagiste õpilaste, õpetajate ja külalistega. Kokku tuli ligi 50 vilistlast- õpetajat- huvilist.
Kuidas see uhke ja kunagi väga moodne koolimaja Taeblasse ehitatud sai? Kuidas siin õpiti?
Koguti hulgaliselt mälestusi ja meenutusi, mis lindistati :
Saamo Heldemaa: “Koolikord oli selline, et vahetundidel jalutasime paarikaupa koridoris otsast- otsa niikaua, kui tüdimus peale tuli, mõni hiilis ikka kõrvale ka ja siis püüti kempsust kinni – või kus me end peitsime. Kord oli selline ja sellele tuli alluda! Elektriga varustamine oli nagu oli, vahel teda oli, vahel ei olnud. Klassijuhataja oli mul viimastes klassides pikka aega Luule Visnapuu, ta oli ka eesti keele õpetaja. Eesti keele ta tegi meile väga hästi selgeks, peale grammatika. See oli alati kahe- kolme vahel mul, aga kirjandite alla tuli alati viis. Öeldi, et see tuleb iseenesest. Nii ma selle kooli siis lõpetasin, hiljem läksin juba Tallinna ja siis küll sai käidud siin. Veel 8. klassis peale sõjaväge. Õpetaja Lilleorg andis veel füüsikat meile ja siis palju endisi õpetajaid oli alles veel“
Foto: Saamo Heldemaa jagab mälestusi. Urmas Lauri
Urmas Lauri: “1963-1971 õppisin mina siin. Neljandast majast ei teadnud mina midagi, aga siis oli internaat olemas ja päris palju tunde oli seal. Seda ma mäletan, et esimesel koolipäeval seisis trepipeal üks mees – surusin talle käe pihku ja küsisin, kes oled, et mina olen Urmas ja tema väitis et ta on Lembitu. Pärast Lembitu Varblast oli direktoriks veel Peel vahepeal ja siis oli jälle Lembitu ja keegi oli veel. Leo Treu oli vist kõige lõpus. Me võisime olla umbes 7-ndas klassis ja no alati ei tahtnud õigel ajal kooli minna ja siis võtsime tüdrukutelt juukseklambrid ja panime kustuka otsa ning lükkasime pistikusse ja korgid läksid läbi. Umbes veerand tundi oli kindlasti uue korgi otsimiseks. Siis hakkas äkki hästi kiiresti vool tagasi tulema, läksin vaatama, et mis värk on ja nägin, et seal seisis Margit Ilves tooli peal ja kuskilt oli leitud automaatne kork. Nii et kui meie korgid läbi lasime, siis tema vajutas kohe klõps sisse tagasi!Taebla koolist midagi ikka kasu oli, sest peale seda sai veel koolis edasi käidud ja noh vene keel oli ainuke “kaks” koguaeg, aga vene kroonu tegi selle ka selgeks.”
Aare Lillepuu: “Alustasin 1965. aastal Taebla koolis. Koos Märdiga (Märt Varblane), Märt istus mul selja taga esimeses klassis, muidu poleks ära tundnud kui ta poleks öelnud. Kaheksa klassi olen siin läbi käinud, vahepeal internaadis. Alustasin Lembituga, lõpetasin Lembituga“
Arvo Viilmaa: “1957aastal sai see ring täis siin ja Timmermann Lehti õpetas must- valge fotograafia selgeks, kui lõunaajal anti ilus pirakas õun. Seemned tuli alati välja korjata, eraldi pink oli“.
Helja Heldema: “Tulin Oru koolist siia üle, sest Oru kool jäi väikseks. 1978. aastal tulin. Loen luuletuse:
Taeblas katseklassid loodi,
lapsed kuuesena toodi
kooli kodust lasteaiast,
kogu ümbruskonnast laiast.
Trepid, pikad koridorid,
esialgu võõrad olid.
Vara tuli üles tõusta,
kiirustada kõigest jõust ja
kümme tundi kodust väljas
kaunis kaugel naljast…
Õppemängu vahetunnid,
keset päeva vahetunnid.
Unetunnid, vahetunnid.
Loodusretked, kõiges üllatusehetked.
Näitused ja näitemängud
koondused ja konverentsid
igal päeval seni,
kuni õps läks muuseumi…
Aili Kaur: “Selle kooliga mind seob rohkem juurtepoolne osa, sellest kandist on pärit mu vanaema ja on ka käinud mu tädi. Siit koolist algas mu töötee, kui ma sain kõrgkooli läbi, siis tulin siia. Ma olin ka praktikal“
Urve Lillemägi: “Taebla koolis olen ma 1955- st aastast. Õpetaja Timmermann oli esimene õpetaja. Natukene hiljem hakkasid mul siin koolis käima lapsed ja siis juba lapselapsed ja rohkem nüüd vist enam ei näe.“
Asta Kõlamets: “Mina tulin 80- l siia kooli kuni 93 – ni. Sellel majal oli siis alumine korrus täiesti kasutamata. Koos õpetaja Siim Prangiga viisime ellu minu idee – kasutada ära kasutamata ruumid tütarlaste käsitöö kabinetiks. Kui Haapsalu rajoonis korraldati konkurss tüdrukute käsitöökabinettide üle, siis saime esimese koha. Selles ruumis oli mul just meeldiv Aili Kauri vastu võtta praktikale. Tuli mu kohusetäitjaks, sest ise läksin pensionile.“
Mitte ainult lapsed ja käsitöö, vaid nende ruumide kasutamise miljöö andis minu hingele kosutust. Õhtuti tulid siia ümberkaudsed naised, aitasime üksteist ja meie õhtutunnid koos mõnusa lobisemisega on väga meeldejäävad.
Liise Peetris: “Tulin 1950 aastal I klassi. Elasime internaadis. Turvalepast oli pikk tee käia. Esmaspäeval toodi kohale ja reedel viidi koju.“
Vello Vahur: “Õppisin siin koolis 1957-1965. Minul on ainult üks õpetaja olnud ja see on õpetaja Lilleorg. Meie klassist on siin neli õpilast. Mälestusi on väga palju. 60 -te algul ehitati keemiakabinet, kus oli tõmbekapp sees. Meile andis keemiat Lembitu Varblane. Üks mälestus oli Uustalu Jürist, kes oli kasvataja ja hoolitses selle eest, et õppimine toimuks. 1957 aasta õhtul ajas ta meid välja ja käskis vaadata taevasse, Sputnikku. See oli näha. 50- te aastate lõpul oli jõe süvendamine. Metsikud paugud käisid. Pauhti! Uus võimla oli lõpuaktuseks valmis.“
Jaanus Mägi: “Algklassid olid 80 -te alguses selles majas (1-3 klass). Neil oli lõunane magamisruum selles samas ruumis (vana koolimaja, II korrus) ja alates neljandast klassist mindi uude koolimajja.“
Laine Peetris: “Ma tulin kooli 1944 aastal. Internaati veel ei olnud. Lõpetasin 1951.a. 6. klassi klassijuhataja oli Lembitu Varblane. Direktor oli Arnold Kuur.“
Ants Varblane: “Isa on nüüd manalateed läinud ja tema asjad jäid meie kätte. Jõudsime kokkuleppele, et annetame oma isa pärandi koolile. Kui leiate mida säilitada, siis jätke see endale ja pere asjad tagastage meile. Oma sünnikohta tagasi tulla on väga hea. See on see koht, kuhu olen maha kükitanud ja kuhu on jälg maha jäänud, siia Taeblasse. Tore, et selline üritus korraldati. Need inimesed, kelle nime on mainitud – Jüri Uustalu tahaks küll meenutada. Isa ütles, et Uustalul ei olnud õigust kooliõpetajana töötada ja isa andis võimaluse talle olla internaadi kasvataja. Üks minu maailmavaate kujundaja on ta olnud. Siit olen ma pärit!
Foto: “Siin me elasime…” Lembitu Varblase lapsed – Maret, Märt ja Ants Varblane. Urmas Lauri
Maret Varblane: “Minul on siin koolis olnud ilus lapsepõlv. Ilus park, loomad ja õpetajad elasid „õpetaja külas“
Märt Varblane: “Siin õue peal oli pumbaga kaev ja keel jäi talvel sinna kinni.
Teise tiiva sees oli köök, akna sees oli ümmargune auk. Kojamees ütles, et keravälk lõi selle augu sinna sisse. Kui välku löi, siis inimesed tulid hirmuga siia varju, sest mitu korda on siia piirkonda välk sisse löönud. Kooliaed oli omaette kunst. Jõe juures oli õpetajate saun. Suusakuur, puuvirnad…Vesiveski oli üle jõe. Koolitraktor- vana väike Sipelgas, me kõik pidime juures olema. Isa vana auto (Adler Junior).Siin sai esimest korda püksi lastud ja siin sai esimene suits tehtud.“
Ants Varblane, Maret Varblane, Märt Varblane, Saamo Heldema, Urmas Lauri ja teised külalised vestlusringis.
- Siin saalides olid koorilaulude harjutused.
- Koolil oli oma puhkpilliorkester. Heiki Koik oli „Sõpruse“ kolhoosi esimees ja siis ta puhus need pillid kõik ise läbi.
- Koostöö kohalikega – kindlasti tuleks otsida kohalikke ettevõtjaid.
- Eesti kõige esimene ja kõige unikaalsem küttesüsteem. Kui kunagi läheb restaureerimiseks, siis need peaks alles jätma. Sel ajal koolides üldse keskkütet ei tehtud. Väidetavalt esimene keskküttega kool.
- 60- te alguses, kui räägiti erivajadustega lastest, siin oli palju linnasakste poisse, kes saadeti siia kooli. Paber oli kaasas, et võib poisile ihunuhtlust ka anda. Kui palju võimu anti tollal koolidirektorile!
- Kui nüüd elu vaadata, siis kes meist kõige ettevõtlikum nüüd on – ikka see, kes koerust tegi.
- Kojamees Elmar Hiiemäe ja ta koer Vudi olid meie vaenlased (Ants Varblane)
- Siin oli Kalevi suursõit. 1956. Sellised mehed nagu Teesalu, Sebastjanov ja Küünemaa. Keegi sõitis siia paplisse
- Klissid olid hästi tugevad spordiinimesed. Kui võimla valmis sai, siis Kotkas käis ise siin. Siin panid suusad alla ja siis läksid Paliverre.
- Isal oli M (mootorratas). Panin käigu sisse ja siis tund aega sain selle M- ga staadioni peale ringi peale teha. Staadioni tagant algas soo – kiriku taga (Ants Varblane)
- Millest me unistasime, et Haapsalu ja Taebla saaksid kokku. Mul oli hea meel, et Mati Kallemets kutsus mind oma klassi kokkutulekule.
- Õpetaja Timmermann ütles: „ See, mis on trükitud – see ongi tõde!“
- Sel ajal kui mina koolis käisin oli veskipais. Huvitav oli vaadata. Pärast sai ka veskist läbi mindud – kuidas need veskid töötavad?
- Kui kevadine jääminek oli, siis kutsuti minöörid seda jääd lõhkuma. Piimameierei jää saadi kõik sealt. Konksudega tõmmati jäätükid välja, pandi ree peale ja veeti Kirimäele. Neid säilitati saepuru all. Purustatud jää ei lõhkunud ära seda silda.
- Kevadel käis kõva kalapüük. See jõgi oli vähki täis. Sai käidud ka kahvliga lutsu püüdmas.
- Vähisöömise pidu oli üks vägev üritus – vähki söödi ikka ämbritega.
- Mingi sõjaväe osade möödamarssimine oli – täies varustused sõdurid. Kõik olid akna peal vahtimas, ei olnud aega tunnis olla.
- Silla kõrval oli tank jõest läbi läinud ja Raba maja riivanud. Vaat selline lugu oli!
- Selles ruumis oli eraldi laud lastele, kes said tasuta riigitoitu. Neil oli menüüs ette nähtud õunapovidlo. Meil teistel tõid vanemad toidu siia (1957. aastal). Vanemate vahel oli ära jagatud, kes ja mis toitu toob