Sina, minu kool, minu õpetaja…
Sada viiskümmend aastat kooliharidust, peaaegu kaks inimpõlve. Sadu inimesi “oma lugu” alustanud vanast heast koolimajast Taeblas. Inimene “oma looga”, millest igaüks on väärt üleskirjutamist kui parim romaan, sest selles romaanis ei kirjutata asjadest, mis lugejatele kauged ja eluvõõrad.
Selles romaanis kirjutatakse ehedast elust s.t. sinust ja minust. Elu on nagu maja, mida järk järgult üles ehitatakse. Alustatakse vundamendist, mille siduvaineks on kool. Kuidas keegi pealisehitusega hakkama saab, sõltub palju vundamendist.
Elu oma erinevate etappidega: esimene, teine, kolmas … . Ise kooli, lapsed kooli. Igal aastal astuvad kellegi väikesed jalad esimest korda üle koolimaja läve ja sõltumata sellest, oled sa sellega seotud või mitte, 1.septembril muutud nostalgiliseks ja meenutad…
Mäletad, Sa, kui meie väikesed esimest korda koolimajja astusid. Mina ei tahtnud ema käest lahti lasta. Ja ma ei saanud ka aru, miks mul võõra lapse käest kõvasti kinni kästi võtta ja mööda koridori ringiratast kõndima hakata. Selgus hiljem, et tegemist oli tundide vahetunniga. Järgmisel päeval ei olnud minu kõrval enam võhivõõras laps, vaid olid Sina, hea koolikaaslane. Nii jäid Sa minu kõrvale kaheksaks aastaks, mis tundusid igapäevaselt nii pikad, aga lõppedes – nii lühikesed.
Ja nüüd me siis seisame siin: Sina, minu kool, Sina minu koolikaaslane. Ja me meenutame kui Sa, vana koolimaja, ohates oma süle avasid ja ütlesid: ”Teie olete viimased, keda ma algusest lõpuni oma rüpes olen saanud hoida. Olen peetud vanaks ja taganen nooruse ees, mis kerkib otse minu kõrvale. Teie aga olete viimased minu omad. Minge ja pidage meeles, mida ma teile olen õpetanud!
” Oleme pidanud meeles seda, mida oled õpetanud. Vähemalt oleme püüdnud. Sa õpetasid võitlema, võitma ja kaotama. Sa vaid naeratad oma tarka ja vaevu märgatavat naeratust kui sageli donkihhotlike võitluste peale teades, et isiklikult saadud kogemused on kõige parem õppetund. Sa meenutad meiega koos meie muresid ja oled uhke, kui meil hästi läks. Sa õpetasid kannatlikkust ja õige valiku tegemise oskust. Sa ei rääkinud tunnetest, aga Sa oskasid meid tunda. Nii lihtne on armastada – õpetasid Sa. Miks ei peaks siis meiegi nii lihtsalt ja selgelt õpetatut oskama? Sa olid väga kannatlik ja mõistev. Miks ei peaks seda meiegi olema? Sa õpetasid lugupidamist. Et sõltumata sellest, kust me tuleme, kes me oleme, oleme võrdsed. Sa õpetasid täpsust ja korraarmastust.
Küllap see oli kõige raskem töö, aga see on meid elus edasi viinud. Ja veel õpetasid sa, et tarkus ilma oskusteta ei ole midagi väärt. Ja et õiglus võidab alati.
Need teadmised, kool, on meisse talletatud.
Kuigi meil Sinuga, armas koolikaaslane, on tulnud elu erinevatel etappidel oma väärtushinnanguid korrigeerida, on vundament, mis koolis rajatud, jäänud püsima.
Kolmkümmend aastat hiljem … Mulle ruttab vastu keegi, kelles on midagi tuttavlikku. ”Tere, õpetaja!” Ma ei oska ega saagi ennast paremini väljendada kui just nii. See oled Sina, minu kool, minu õpetaja, keda teineteisest lahutada ei saa.
Pille Talvar
vilistlane